Trump tower

Ei ole keeruline ära tunda Donald Trumpi maju NYC-s. Need on kõige läikivamad, mustemad ja kõrgemad hooned.
Muide nendele kes ei tea, siis NYC-s ei ole olemas päikesepaistelisi päevi, sest päike lihtsalt enamuse ajast ei paista majade vahele. Sellest hoolimata kannavad kõik päikseprille... ka öösel ja vihmase ilmaga.

KUNSTITEOS

Huvitav kaua sellise tatoo tegemine aega võttis. Vaatepilt on see kindlasti (väga kergelt öelduna).

Pilt on tehtud ühe ehteid valmistava stuudio reklaami jaoks.

Radikaalne!

Munamägi

IPHONE

iPhone on üks väga lahe vidin. Lisaks sellele, et temaga helistada saab, teeb ta igasugu muid kasulikke trikke alates muusika ja videote mängimisest ja lõpetades ilmateate ning valuutakursside teatamisega. Kes tahab see mängib, kes tahab see suhtleb sõpradega või töökaaslastega. Pole ime, et see on maailma kõige armastatum taskutelefon.

Selle telefoni kõige suurem fänn on aga minu poiss Karl Martin. See mänguasi on ainukesena tema tähelepanu köitnud alates 1 aasta vanusest tänaseni. Võib küll olla raske uskuda, kuid vennike oskas 1,5 aastaselt avada Youtube ja leida sealt teletupsude multikad, mida igavate reiside või restoranis viibimiste ajal vaadata. Erinevatel aegadel on tema lemmikuteks olnud iPodi videod, Youtube, helistamine vanaemale, fotod ja mängud. Loomulikult oli mingil ajal vaja tal põhjalikult tutvuda telefoni seadetega ning paaril korral tuli telefonile teha kogu OP süsteemi uuendus, et see jälle tööle hakkaks. Nii mõnigi mu sõpradest on saanud telefonikõne, kus torust tuleb mingit selgusetut lalinat.

Viimasel ajal huvitub poiss euroopa lippudest. Nimelt on telefonis üks app Countries LE, mis põhimõtteliselt on riikide andmed Wikipedia andmebaasist, kuid poissi huvitavad värvilised lipud. Lisaks tema jaoks eriti armsale Eesti lipule tunneb ta juba Soome, Gruusia, Saksa, Küprose, Tšehhi, Taani ning teisi lippe. Prantsusmaa ei oska ta veel hääldada, kuid lipu tunneb ära.

Tema kiindumust sellesse vidinasse tõestab juuresolev foto, mis on tehtud sellel hetkel kui peale pikka telefoni näppimist selle aku tühjaks sai ning ekraan läks mustaks.

Usutavasti ongi selle telefoni edu üks aluseid see, et isegi täielik titt suudab selle kasutamisega vabalt hakkama saada.

Selle video salvestamise ajal oli Karl Martin umbes ühe aasta ja 8 kuu vanune.

ÄRAARVAMISMÄNG

Pakun välja äraarvamismängu. Kellele pildilolevatest lastest kuuluvad järgmised mõtted pildistamise hetkel?
a) Booooring
b) Mul enam kõrgemale ei tõuse, ausõna
c) Mu käed ei lähegi sirgeks
d) Issi, ma olen jänes
e) Kaua see jama veel kestab?

VAARIKAD

See pilt on tehtud selleks, et talvel saaks vaadata ning mõelda, kui lahe asi ikka suvi on - kuhjade viisi magusaid marju, soe ilm ja PUHKUS! See pilt ajab suu vett jooksma ka täna, kui veel ei ole talv käes.

Tegelikult oli aga mõte selles, et äkki saab seda pilti mõnusa mustrina kasutada enda või kellegi teises kodus kas fotona seinal, või mõnel muul viisil lisamaks värvi ja meeleolu.

KINNIPEETAVAD

Paar päeva tagasi tuli mul teha pisike fotosessioon stiilis "arreteeritud". Pildil on ERR üks legendaarsemaid raadioreportereid Tarmo Tiisler, kelle teksti kuulab nii mõnigi spordiaustaja telekapildi taustal sealt tuleva kommentaari asemel.

Pilt ise on mõeldud ajakirja Basketball rubriiki, kus juttu ajakirja kaasautoritest. Ajakirja loojate idee kohaselt nimetatakse neid inimesi ajakirja väljaandmise kaas-süüdlasteks ning seetõttu ka antud stiilis pildid.

Muide see number, mida Tarmo oma rinnal hoiab pärineb kriminaalpolitsei töövahendite hulgast ja see number on reaalselt viimase kinnipeetud kurjategija number. Loodame, et fotosessiooni ajal ühteg kurjategijat ei tabatud, sest antud juhul poleks nad saanud temast pilti teha.

Pilt ise on tehtud loomulikus valguses, objektiiviks 85mm f1,8 ning kasutatud on kerget täitevälku ringvälgust.

KANTER

Kanter on juba teine olümpiavõitja, keda mul on õnnestunud pildistada. Kogu sessiooni idee tegelikult oli hoopis elusuuruses reklaamfoto tegemine tema uue fännisärgi tutvustamiseks. Pilt tuli valmistada nii, et Gert on nii eest kui tagant täpselt samas asendis, et oleks hiljem võimalik foto välja lõigata ning kaks poolt kokku kleepida. Sellised elusuuruses Kanterid seisid kõikides Nike ja teisteski poodides vahetult enne Berliini MM-i.

Aga siia postitasin hoopis teise foto - veidi tumedamates toonides ja tõsisem portree. Mis on kummaline, et Gert on nii ekraanil kui päriselus üdini positiivne ja meeldiva ellusuhtumisega tüüp ning isegi sellisel mustvalgel ja tõsise ilmega jäädvustatud fotol reedavad Gerdi silmad halastamatult tema iseloomu.

Fotosessioon oli jällegi seeriast "kohe kiirelt vaja". Nike kontorist tuli kõne, et kas saad pildi homme ära teha, Kanteril on ainult 15 minutit treeningu ja mingi järgmise kohustuse vahel. Kuna meie enda stuudio on linnast veidi eemal, siis laenas oma ruume mulle Kalle Veesaar. Kogu sessioon koos reklaamfotode tegemise, asjade ülesseadmisega pidi mahtuma 30 minuti sisse ja mahtuski.

KAANEFOTO

Tavaliselt on ajakirja kaanefoto üpris läbimõeldud asi. See on pilt persooniloo peategelasest ning tehtud stuudios või mõnes muus kontrollitud ümbruses. Eesmärgiks maksimaalselt kõrge kvaliteet ja see, et ajakiri riiulilt ostjat kutsuks. Kuid mitte alati. Järgmise ajakirja Basketball kaanel on pilt Rait Keerlesest, kelle foto saamise lugu on teistsugune. Eesti - Hungari koondise mängu 2 veerandaja keskel tuli sõnum: Mul on vaja Keerlesest kaanepilti! No mängust kaanepildi saamine on päris keeruline. Eriti mängijast kes enamuse ajast veedab korvi all mängijate puntras. Keerlesest sai tehtud "kindla peale" foto sellel hetkel kui ta vabaviset sooritab. Mängija keskendunud poos, pildil on pall, särgil paistab mängija number ning rinnal koondise sponsori logo, taust suhteliselt ühtlane tume, et saaks lisada kaanel olevaid pealkirju. Selline tuleb siis järgmise Basketball kaanefoto.

TÜDRUKUD, TÜDRUKUD

Mul on suur au olla ühe võrkpallinaiskonna personaalne fotograaf. See muidugi on ilustatult öeldud, sest tegelikult nad muidugi igapäevaselt ei tegele võrkpalliga väga aktiivselt enam vaid tegu on rohkem sõpruskonnaga, mis on alguse saanud võrkpallitrennist. Ja personaalseks fotograafiks ei julge ennast ka siiski pidada, sest olen neid koos pildistanud kahel korral ja mõnda tüdrukut ka üksikuna, kuid teatavasti on seda rohkem kui keegi teine, mistõttu julgen ka nii radikaalselt sõna võtta.

Nagu pildilt näha pole fotoshoodi ajal võrkpall just peamine teema. Eesmärk on rohkem dokumenteerida tüdrukute lähedust, meeleolu ja sõprust.

Antud sessioon toimus Vääna rannas ja ähvardas täielikult läbi kukkuda. Rannamõisa teel hakkas sadama paduvihma ja pilved ainult tihenesid, kohale jõudes selgus, et maha oli jäänud ühe välgu jalg, ühe raadiosaatja aku otsad andnud ning ühe tüdruku 1,5 aastane poja soovis pidevalt merre joosta. Aga kõik siiski laabus - täpselt nii nagu tavaliselt juhtub. Ilm andis järele, tehnilistele probleemidele leidsime lahenduse (nendeks tasub valmis olla) ja väike poiss... läks koju magama :)

LEPATRIINU

Tegin lepatriinust pilti üks päev ja leidsin, et see portree sobiks hästi mu uue köögi seinale. Mu head sõbrad SpinPress trükikojast tegid selle pildi mulle valmis ja nüüd vaja see vaid seinale kleepida. Uskuge mind, 2 meetri laiuselt mõjub see pilt päris hästi!

UUS RAAMAT

Sain valmis uue raamatu ühest rannapävast. Tegelikult on pildid tehtud kahel päeval aga andku mulle lugejad andeks. Rannapäev kõlab palju paremini kui Rannapäevad... arusaadavatel põhjustel. Raamatut näeb siit!

Loodusfotod

Ma pole suuremat sorti loodusfotograaf. Lihtsalt pole seda aega ja püsivust padrikus luusida ja saaki otsida. Üks osa on selles, et tean et esialgu mu pildid ei kõlbaks võrrelda isegi keskpäraste fotograafide töödega ning milleks siis see südamevalu? Teiste töid naudin küll... Remo Savisaar näiteks suudab iga kord imestama panna...

Aga kui näen hekte või olukorda, mida jäädvustada, siis teen seda ikka. Antud pilt on tehtud Pirital ühel suvisel õhtul. Taevas oli just selline oraanz ja seal oli selline helesinine auk. Pilt kindlasti ei kandideeri auhindadele, kuid sobib ideaalselt mu arvuti desktopi taustapildiks.

Mesimumm

Hoolimata sellest, et ma küll ei pea looduspilte oma tugevaks küljeks, siis aegajalt teen mõne makropildi ikka. Seekord õnnestus pildistada mesilast lennu pealt. Olgem ausad selle pildi saamise juures oli vaja päris palju vaeva näha ja omajagu õnne omada, sest ükski aparaat ja objektiiv ei suuda mesilase lennu kiirusega kaasas käia ning nii kiiresti fokuseerida. Lisaks kui arvestada, et kasutusel olnud objektiivil ei töötanud korralikult autofookus, siis võib tulemusega isegi rahule jääda.

Mummist rääkides, siis ta oli parajasti ametis õietolmu kogumisega vaarikatelt minu hoovis. Ta kuulub sellesse pesakonda kes mu garaazi katuse vahele otsustas pesa teha.

LAULUTÄDI

See on Karl Martini lasteaia laulutädi. Aegajalt asendab ta ka kasvataja-õpetajat. Iseenesest pole selles midagi imelikku, tädi nagu tädi ikka... laulab, tantsib, mängib pilli ja ringmängu. Aga see ei lõpe sellega - see sama tädi oli ka minu laulutädi selles samas lasteaias. Ilmselt oli tal täpselt see sama klaver ka siis ja olgem ausad, jõulupeo dekoratsioonid tundusid ka kuidagi kahtlaselt tuttavad. Seega see pole lihtsalt laulutädi vaid kannatlikkuse, järjepidevuse ja armastuse elav kehastus. Aga miks armastuse? Sest seda tööd peab ikka roppu moodi armastama, et jaksaks kantseldada päevast päeva neid põngerjaid... põngerjaid kes käsu peale "võtame nüüd ringi" lähevad klaveri taha, ronivad tooli peale, topivad näpu ninna, otsivad tagant ruumist eelmise peo sneguurotška kostüümi üles ja avastavad, et neil on kleit tagurpidi seljas (tasku on tagumiku peal). See on üks kõva tädi!

RAAMAT PÄTUDEST

Tegin valmis kaks raamatut Karl Martini lasteaiarühma laste tegemistest. Esialgne plaan oli endale teha üks mälestusteraamat esimesest lasteaiaaastast, kuid lahedaid pilte tuli nii palju, et pidin tegema lausa kaks raamatut. Pakkusin neid raamatuid ka teistele vanematele ja ise arvasin, et äkki kui keegi ei suuda endale lubada kahte raamatut, siis piirdub vähemalt ühega, kuid need kes olid huvitatud hankisid endale mõlemad raamatud.
Raamatu jaoks käisin materjali hankimas kahel päeval ja mõlemal olin koos lastega pool päeva. Kes arvab, et lasteaia kasvataja amet on mingi lihtne töö ilmselt pole kunagi keset päeva rühmas käinud või ei oma üldse lapsi. Võiksin võrukaelade lollustest väga pika loo rääkida.

Lapsed on ikka tegijad - mitte üks mõte ei püsi neil peas vaid see tuleb kõik välja öelda! Mind võeti päris ruttu omaks teisel päeval osalesin sujuvalt juba kõikides mängudes, mis kavasse võeti. Sain isegi paar küllakutset koju, kus pidi veel palju LAHEDAMAID mänguasju olema näidata.

Lapsi vaadates mõtles, et mis krdi pärast neil suureks kasvamisega nii kiire on. Mis saab kellelgi olla selle vastu, et päevast päeva süüa, magada, mängida ja veeta aega lahedas seltskonnas? Raamatute eelvaated on siin ja siin!