Mesimumm

Hoolimata sellest, et ma küll ei pea looduspilte oma tugevaks küljeks, siis aegajalt teen mõne makropildi ikka. Seekord õnnestus pildistada mesilast lennu pealt. Olgem ausad selle pildi saamise juures oli vaja päris palju vaeva näha ja omajagu õnne omada, sest ükski aparaat ja objektiiv ei suuda mesilase lennu kiirusega kaasas käia ning nii kiiresti fokuseerida. Lisaks kui arvestada, et kasutusel olnud objektiivil ei töötanud korralikult autofookus, siis võib tulemusega isegi rahule jääda.

Mummist rääkides, siis ta oli parajasti ametis õietolmu kogumisega vaarikatelt minu hoovis. Ta kuulub sellesse pesakonda kes mu garaazi katuse vahele otsustas pesa teha.

LAULUTÄDI

See on Karl Martini lasteaia laulutädi. Aegajalt asendab ta ka kasvataja-õpetajat. Iseenesest pole selles midagi imelikku, tädi nagu tädi ikka... laulab, tantsib, mängib pilli ja ringmängu. Aga see ei lõpe sellega - see sama tädi oli ka minu laulutädi selles samas lasteaias. Ilmselt oli tal täpselt see sama klaver ka siis ja olgem ausad, jõulupeo dekoratsioonid tundusid ka kuidagi kahtlaselt tuttavad. Seega see pole lihtsalt laulutädi vaid kannatlikkuse, järjepidevuse ja armastuse elav kehastus. Aga miks armastuse? Sest seda tööd peab ikka roppu moodi armastama, et jaksaks kantseldada päevast päeva neid põngerjaid... põngerjaid kes käsu peale "võtame nüüd ringi" lähevad klaveri taha, ronivad tooli peale, topivad näpu ninna, otsivad tagant ruumist eelmise peo sneguurotška kostüümi üles ja avastavad, et neil on kleit tagurpidi seljas (tasku on tagumiku peal). See on üks kõva tädi!

RAAMAT PÄTUDEST

Tegin valmis kaks raamatut Karl Martini lasteaiarühma laste tegemistest. Esialgne plaan oli endale teha üks mälestusteraamat esimesest lasteaiaaastast, kuid lahedaid pilte tuli nii palju, et pidin tegema lausa kaks raamatut. Pakkusin neid raamatuid ka teistele vanematele ja ise arvasin, et äkki kui keegi ei suuda endale lubada kahte raamatut, siis piirdub vähemalt ühega, kuid need kes olid huvitatud hankisid endale mõlemad raamatud.
Raamatu jaoks käisin materjali hankimas kahel päeval ja mõlemal olin koos lastega pool päeva. Kes arvab, et lasteaia kasvataja amet on mingi lihtne töö ilmselt pole kunagi keset päeva rühmas käinud või ei oma üldse lapsi. Võiksin võrukaelade lollustest väga pika loo rääkida.

Lapsed on ikka tegijad - mitte üks mõte ei püsi neil peas vaid see tuleb kõik välja öelda! Mind võeti päris ruttu omaks teisel päeval osalesin sujuvalt juba kõikides mängudes, mis kavasse võeti. Sain isegi paar küllakutset koju, kus pidi veel palju LAHEDAMAID mänguasju olema näidata.

Lapsi vaadates mõtles, et mis krdi pärast neil suureks kasvamisega nii kiire on. Mis saab kellelgi olla selle vastu, et päevast päeva süüa, magada, mängida ja veeta aega lahedas seltskonnas? Raamatute eelvaated on siin ja siin!